Hanna võtab hommikul dushiruumi kaasa ühe topsiku ja plastmassist mängukraadiklaasi. Kastab kraadiklaasi topsi sisse vette ja tõmbab omal sellega üle lõua. “Habet ajan,” selgitab oma tegevust.
Helenal tuleb une pealt hirmus köhahoog. Äratan ta üles, et talle köhateed anda. Ärkab, vaatab magavat Hannat ja sosistab mulle: “Emme, lähme teise tuppa, muidu köhimisega Hanna üles ajan.”
Hanna ja Helena koorivad ennast porgandpaljaks. Küsin, et miks seda nüüd vaja oli. “Meil on suvi,” kõlab ühehäälne vastus.
Mainin lastele, et täna läheme kinno “Saabastega kassi” vaatama. Hanna manab ette oma armsaima ja süütuima naeratuse ning küsib mesimagusa häälega: “Emme, aga popkorni ka ostame kinos, eksju?”
Hanna tõmbab tuukrimütsi ninani ja paneb päikeseprillid (tagurpidi) ette. “Olen jõuluvana,” selgitab ta.
Päevakorral on silmaarsti juurde kontrolli minek. Hanna kurdab: “Ma ei näe väga kaugele….” Issi: “Soh? kui kaugele sa siis näed?” Hanna: “Ma näen ainult kodu lähedale.”
Manööverdan kitsas parklas, Helena istub minu taga. Äkki röögatab: “Emme! Rihm kinni! Rihm!” Mul oli turvavöö lahti ununenud.
Sõidan lastega mööda Vabaduse puiesteed, meie ees sõidavad kõrvuti kaks lumesahka, mööda ei saa. Hanna märgib: “Kaksikud lumesahad.”
Helena taob köögis jalgadega vastu plekist pliiti, hirmus kolin. “Mina teen rokkmuusikat,” teatab.
Varsti kolmeaastased lapsed on võrratud!
