Täna oli esimene korralik kelguilm: -7 kraadi, päike, värskelt maha sadanud lumi. Kasutasime kohe juhust ja käisime Pässa karjäärides kelgutamas.

Teadmiseks – Pässa karjäärideks või ka “mägedeks” kutsutakse künkaid Pääsküla raba ääres. Seal on kelgutatud-suusatatud aastakümneid, võib vist ka julgelt öelda, et terveid põlvkondi. Mina tegin seal kunagi oma esimesed kelgu- ja suusasõidud ning see oli koht, kuhu talvepäevadel kogunes alati tohutu hulk lapsi kelgutama ja suusatama.

Kahjuks on ajad muutunud. Pässa karjäärid hakkavad võssa kasvama ja hulk endisaegseid allalaskmiskohti ongi juba kadunud. Seal ei käida enam eriti. Jah, tänagi oli karjäärides päris palju kelgutajaid, kuid nüüd ei käi seal talverõõme nautimas enam suuremad lapsed nagu vanasti. Eks vist koolilapsed istuvad pigem toas arvuti-teleka ees. Õues käivad, tundub, ainult need, keda vanemad veel suudavad õue ajada ehk siis väiksemad lapsed. Ja suusatajaid ei olnud ühtegi.

Kuskilt metsast ilmus välja ka minu ema. Hannal ja Helenal on vanaema, kes käib peaaegu iga päev kelgutamas või suusatamas. Vot tak:)

Samm läks tüdrukutel kohe reipamaks, kui vanaema ka kelgutama tuli.

Sõideti koos…

..ja eraldi.