Kaitstud: 2.45

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Kaitstud: Silmaarst

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Nopped

Hanna võtab hommikul dushiruumi kaasa ühe topsiku ja plastmassist mängukraadiklaasi. Kastab kraadiklaasi topsi sisse vette ja tõmbab omal sellega üle lõua. “Habet ajan,” selgitab oma tegevust.

 

Helenal tuleb une pealt hirmus köhahoog. Äratan ta üles, et talle köhateed anda. Ärkab, vaatab magavat Hannat ja sosistab mulle: “Emme, lähme teise tuppa, muidu köhimisega Hanna üles ajan.”

 

Hanna ja Helena koorivad ennast porgandpaljaks. Küsin, et miks seda nüüd vaja oli. “Meil on suvi,” kõlab ühehäälne vastus.

 

Mainin lastele, et täna läheme kinno “Saabastega kassi” vaatama. Hanna manab ette oma armsaima ja süütuima naeratuse ning küsib mesimagusa häälega: “Emme, aga popkorni ka ostame kinos, eksju?”

 

Hanna tõmbab tuukrimütsi ninani ja paneb päikeseprillid (tagurpidi) ette. “Olen jõuluvana,” selgitab ta.

 

Päevakorral on silmaarsti juurde kontrolli minek. Hanna kurdab: “Ma ei näe väga kaugele….” Issi: “Soh? kui kaugele sa siis näed?” Hanna: “Ma näen ainult kodu lähedale.”

 

Manööverdan kitsas parklas, Helena istub minu taga. Äkki röögatab: “Emme! Rihm kinni! Rihm!” Mul oli turvavöö lahti ununenud.

 

Sõidan lastega mööda Vabaduse puiesteed, meie ees sõidavad kõrvuti kaks lumesahka, mööda ei saa. Hanna märgib: “Kaksikud lumesahad.”

 

Helena taob köögis jalgadega vastu plekist pliiti, hirmus kolin. “Mina teen rokkmuusikat,” teatab.

 

Varsti kolmeaastased lapsed on võrratud!

 

Kaitstud: Urusmagaja

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Kaitstud: Poole vinnaga

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Karjäärides kelgutamas

 

Täna oli esimene korralik kelguilm: -7 kraadi, päike, värskelt maha sadanud lumi. Kasutasime kohe juhust ja käisime Pässa karjäärides kelgutamas.

Teadmiseks – Pässa karjäärideks või ka “mägedeks” kutsutakse künkaid Pääsküla raba ääres. Seal on kelgutatud-suusatatud aastakümneid, võib vist ka julgelt öelda, et terveid põlvkondi. Mina tegin seal kunagi oma esimesed kelgu- ja suusasõidud ning see oli koht, kuhu talvepäevadel kogunes alati tohutu hulk lapsi kelgutama ja suusatama.

Kahjuks on ajad muutunud. Pässa karjäärid hakkavad võssa kasvama ja hulk endisaegseid allalaskmiskohti ongi juba kadunud. Seal ei käida enam eriti. Jah, tänagi oli karjäärides päris palju kelgutajaid, kuid nüüd ei käi seal talverõõme nautimas enam suuremad lapsed nagu vanasti. Eks vist koolilapsed istuvad pigem toas arvuti-teleka ees. Õues käivad, tundub, ainult need, keda vanemad veel suudavad õue ajada ehk siis väiksemad lapsed. Ja suusatajaid ei olnud ühtegi.

Kuskilt metsast ilmus välja ka minu ema. Hannal ja Helenal on vanaema, kes käib peaaegu iga päev kelgutamas või suusatamas. Vot tak:)

Samm läks tüdrukutel kohe reipamaks, kui vanaema ka kelgutama tuli.

Sõideti koos…

..ja eraldi.

 

 

Bernhard spa hotel – kohutav koht, ei soovita!

Olen tõsiselt pettunud selles kohas.

Taoliste hindade (kõrgemad kui mõnes Kesk-Euroopa suurlinna kesklinna hotellis) ootaks siiski midagi muud kui pruun kulunud majake, kesine hommikusöök ning kohutavalt niru ning kõle “veemaailm”.

Mind hämmastas, et selles hotellis olid kõik ühisruumid on jääkülmad. Ma pole elusees käinud nii kõlekülmas basseini-saunakompleksis kui see. Ühest korrast piisas, et mitte sinna lastega enam minna – vaesekesed lausa nutsid külmast. Lisaks mõrvarlik ning ülilibe trepp, mille kaudu tuli basseinide juurde laskuda. Appike, no miks te ometi teete spaasse trepi materjalist, mis märjaks saades muutub lausa metsikult libedaks!

Mind häiris, et valgustus basseinide juures taoline, mis ei näidanud külastajale, et jah, siin on puhas ja ilus, vaid pigem, et “las hämarus varjab mustust”. Ma ei tea muidugi, kas seal just must oli, aga väga kummaliselt pime ja hämar küll. Võibolla on nad säästurezhiimil. Lastebasseini vesi haises.

“Veeilma” riietusruumi süsteem on enam kui kummaline. Mehed-naised segamini nii pisikeses ruumis, kus ei ole võimalik liikudagi ilma võõraste paljaste inimestega põrkumata. Riietumiseks olid mõeldud mingid kabiinid, mis olid pimedad! Kes mäletab veneaegseid telefoniputkasid, siis taolises putkas oleks olnud riietumiseks rohkem ruumi, kui nendes kabiinides.

“Veeilma” dushiruumis oli vaid kaks dushi. Ehk et kui ma seal oma lastega pesin, siis iga järgmine inimene moodustas juba järjekorra. Kusjuures ruumi dushiruumis oli samuti nii vähe, et kui seal oli juba neli inimest, siis oli võimatu liikuda ilma võõraste paljaste kehadega kokku puutumata või häirivasse lähedusse sattumata.

Niivõrd räpast ja segamini laste mängutuba, mida, muide, meie sealoldud aja jooksul keegi korda ei seadnud, pole ka kuskil varem näinud. Koristan iga päev kodus laste tekitatud segadusi ja tean, et mänguasjade riiulile asetamine ning mängumattide ritta seadmine ei võta aega kauem kui paar minutit. Tulemus aga on korralik ja näitab, et väikestest külastajatest ka hoolitakse. Mitte ei eeldata, et nad mängivad räpases kolikambris.

Hotellitoas käisin lapiga kõik pinnad üle, sest tolmu polnud sealt keegi jumal-teab-kui-kaua pühkinud. Tolmulapp jäi väga mustaks.

Selliste hindade eest eeldaks, et voodid ei logise tappidest ega kruvidest nagu oleksid neil käes viimased päevad.

Eeldaks ka, et restorani toolidel katted ei narmendaks ning peale istudes toolil käsitoed ei eemalduks.

Hommikusöögiks võis süüa ei-tea-mitu päeva taldrikul kuivand kurke, cm paksuseid viile juustulaadsest ollusest  ja täiesti kuivanud tohletanud puuvilju.

Paketiga kaasas olnud ürdivann ja massaaž taandus sujuvalt ära lihtsalt kaheks massaažiks.

Massöör vestles protseduuri ajal kahel korral telefoniga, kusjuures viimane kõne oli midagi, et “jajah, ma kohe lõpetan, oota veel 3 minutit teen siin”.

Hotelli ees valitses totaalne parkimisporno. Arusaamatu on see, et ettevõtja ehitab omale suure hotelli, aga kuhu peaksid külastajad parkima oma autod (nii röögatu kallisse hotelli saabuvad inimesed ometi autodega, mitte jala, eks), sellele nagu polegi mõeldud. Ruum lihtsalt puudub.

Kiita saan Bernhardit küll jah selle eest, et toas valitses mittehotellilik kliima ehk et õhk oli värske ning mittekonditsioneeritud-kuivatatud. Ja magada oli seetõttu hea.

Kuid ikkagi – seda on siiski liiga vähe, et oma teenuste eest taolist hinda küsida. Eks ma süüdistan ennast ka, et sinna üldse läksime ja ma ei teinud korralikku eeltööd. Internetist piltide vaatamisest on siiski vähe, peab küsima inimeste vahetuid kogemusi. Järgmine kord olen targem ja ei eelda, et krõbe hind = tasemel teenus. Mul on tõsiselt kahju, et ma enne broneerigu tegemist ei lugenud seda foorumit.

Nädal aega hiljem:

Unustasime toa vannituppa nagisse koti, kus sees olid muuhulgas ka laste vaid paar korda kasutatud ujumiskätised. Poole tee peal tuli meelde, ei hakanud enam tagasi keerama. “Kirjutan neile, küll saadavad mulle need järgi,” mõtlesin. Kirjutasingi, palusin need postiga saata. Mu e-kirjale ei suvatsetud isegi vastata, rääkimata millegi saatmisest.

Mu kirjale vastati alles pärast 10 päeva hiljem saadetud teistkordsed järelepärimist. Loomulikult oli vastus, et “me pole midagi leidnud”.

Lõppsõna

Olen käinud nii mõneski spaas, kuid see asutus küll spaa nime ei vääri. Ta on valgusaastate kaugusel spaa tasemeni jõudmisest. Asi vääriks äärmisel juhul odava hosteli nimetust.

 

Kaitstud: Otepääl on lumi!

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Kaitstud: Vana-aasta õhtu

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

 

Kaitstud: – 8

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: